Beemer Goes Hollywood

Tere! Ma pole ammu seda seina millegagi määrinud, aga kuna möödas on ilmselt üks elu ainulaadsemaid nädalavahetusi, siis soovin kogetut siin natuke talletada. Kuna ma ilmselt eriti kirjutada enam ei oska, siis timeline'ina neid kahte päeva püüda kirja panna on ehk kõige mõistlikum.

Aga kui alustada natuke kaugemalt, siis oli minust peaaegu mööda läinud uudis, et Christopher Nolan Tallinnas üht väga suurt filmi väntab. Esimest korda "puudutas" "Tenet" mind otseselt juuni esimeses pooles, kui oli kursavend Henri lõputöö kaitsmise päev ning tahtsime minna tema saavutust Linnahalli katusele väikeste drinkidega päikeseloojangu taustale tähistama, aga too oli juba taradega filmimise ettevalmistusteks eraldatud (hiljem kuulsin võtteplatsil, et Linnahallis oli rekonstrueeritud lava, vahetatud koridorides ja vahekäikudes vaipu, "väikesed ukrainlased" olid mitu nädalat saali toole puhtaks küürinud jne). Ühtäkki jäi aga eelmine nädal mulle internetis jalgu casting call, kus otsiti autojuhte 29.-30. juunil toimuvatele Pärnu mnt võtetele ning see tundus lihtsalt patuna sinna mitte kandideerida. Mul oli nagunii puhkus ja nendele kahele päevale polnud veel konkreetseid plaane sattunud.

Veidi jackpoti tunne oli küll, kui pühapäeva õhtul SMS tuli, et võttele oodatakse. Oma autoga. Täpsem ajakava pidi tulema hiljem ning tuligi - alles reede õhtul kl 20 paiku sain teada, et Pille 4 aadressil asuvas basecamp'is (suur tühjermaa/parkla Baltika maja kõrval) tuleb kohal olla kell 5:30. "Cool," mõtlesin, tegin igaks juhuks mõned võikud kaasavõtmiseks karpi valmis, panin 4:30ks äratuse ja üritasin u poole üheteistkümne paiku magama minna. Sellest küll suurt midagi välja ei tulnud, sest sama päeva hommikul olin maganud teab-kui-kaua, päev polnud füüsiliselt eriti aktiivne olnud ning, noh, ootusärevus oli ka. Auklik uni lõppes mõni minut enne nelja, kui ennast voodist välja ajasin. Polnud pointi seal 4:30ni äratust oodates enam keerelda.

Umbes 5:20 olin platsis. Tolmusest tühermaast oli tarade, haagissuvilate, suurte välitelkide ja igas eri mõõdus veokite abiga saanud omanäoline laagriplats. Esimene tuttav nägu oli IT Kolledžist õppejõud Nadja, kes oma musta Grand Cherokeega samuti oma 15-minutilisele kuulsusele pretendeerima oli tulnud. Etteruttavalt võib öelda, et meie puhul see kuulsus siiski 15 minuti piirimaile ei jõua ilmselt ligilähedalegi, tõenäoliselt võib meie autosid kinolinal näha heal juhul mõne sekundi jagu. :D

Check-in, teenuslepingu allkirjastamine (mis muuhulgas keelab mul siin seda blogipostitust kirjutada :D), väike hommikusöök (ahjuvorst, peekon, mudapuder - kõik väga maitsev). Saime tuttavaks enda esimese tiimijuhiga, kellele tema vanemad olid nähtavasti sündides nimeks pannud Triin, aga kuna ta oli kolinud elama Los Angeles'i, siis kutsuti teda ameerikapäraselt "Treeny'ks". Pisike blond ja armas energiapomm õhkas endast usalikku happy-go-lucky rõõmsameelsust miksituna tugeva tööeetikaga, nii et tundsime ennast tema käe all automaatselt hästi. Teine autojuhtide tiimijuht Chelsea, kes kandis harrypotterlikke ümaraid prille, oli natuke suuremat kasvu ja pärit Atlantast. Vähemalt sama sõbraliku olemisega, aga natuke rahulikum. Ilmselt oli tüdrukute tööandjaks Warner Bros. Eesti poolelt kolmanda autojuhtidega tegelejana assisteeris neid Mart, kes pidi olema BFM'i tudeng ja/või Allfilmist.

Rahvast oli makeshift laagris ühtäkki päris palju. Suurema osa massist moodustasid jalakäijatest extra'd, aga produktsioonimeeskonda oli samuti omajagu. Treeny kogus meid kokku ja rivistasime end üles hair/make-up/costumes telki. Briifingumeilis olid olnud juhised eelistada enda riietuses neutraalseid ja pastelseid toone, igasugune neoon jmt oli keelatud. Minu selga pandud tumedad teksad, hall lühikeste käistega triiksärk ja sinine pintsak said accepti, mõni sai aga garderoobist ka täiesti "uued" riided selga. Pärast roolis olin siiski ilma pintsakuta, sest lihtsalt soe oli. Riietuse ülevaatusele järgnes ka mõneminutiline juuksuri toolis istumine. Next up, jagati meile kätte raadiosaatjad. Juhuslikult oli nendega tegelemas tuttav päästeametnik Taavi, kellel vist polnud ka puhkusega midagi paremat peale hakata. Jaamadeks olid kuskilt välismaalt renditud Motorolad, Eestis ei pidavat nii palju raadiojaamu olemaski olema kui neil võtetel vaja. Parematel päevadel olla neid kasutuses olnud üle viiesaja.

Suhtlus ja instruktaaž toimus peaasjalikult inglise keeles. Treeny läks vahel harva üle ka eesti keelele, kui tundus, et kõik oluline muidu kohale ei jõua. Saime julgustust, et kõik saab olema väga vahva, meid hoitakse kõigega kenasti kursis ning üks kolmest assistendist on alati meiega, kui meil küsimusi tekib. Pärast esialgset infovahetust paluti meid autodesse ning liikusime esialgu Pärnu mnt viadukti Tondi-poolsesse algusesse. Täpselt ei mäleta, kui pikk ootamine meil seal oli, kuid jõudsin käia vahepeal nii Olerexis kui kodus tualetis (sest ma ei viitsinud Olerexi järjekorras oodata).

Pärnu mnt oligi teatavasti suletud liiklusele Vabaduse väljakust Tondi tänava alguseni. Sellest lõigust sai meie mängumaa kaheks päevaks. Läbipääs oli tagatud jalakäijatele, operatiivsõidukitele ja ühistranspordile, kui parajasti võtet ei toimunud. Võtte alguses kuulutati välja lockdown, mis andis palgatud vabatahtlike armeele märku, et Liivalaia ristmik ja lõigu mõlemad otsad tuleb kinni panna, jalakäijaid/jalgrattureid mitte enam ligi lasta ning kõik üleliigne peab silmapiirilt olema kadunud. Linnaga kokkuleppe kohaselt ei tohtinud ükski lockdown kesta üle 15 minuti ning mulle tundus, et sellest suudeti kahe päeva jooksul ka edukalt kinni pidada.

Esimesel päeval filmiti pikemalt stseeni Kosmose kino ees olevas trammipeatuses Robert Pattinsoni ja John David Washingtoniga. Taustal liiklejateks valiti kokku tulnud 38 autost juhuslikult kümmekond, kes sõelusid Liivalaia ristmiku ja Reval Cafe esist vahet. Mina nende kümne hulka ei sattunud, vaid olin ülejäänud juhtidega Õnnepalee ees stand-by's (olime ühel hetkel viaduktilt sinna liikunud). Olin küll Kindle'i kaasa võtnud, aga ei lugenud sealt ridagi, niisamagi oli põnev vaadata ümberringi toimuvat. Sain tuttavaks ja lobisesin imekauni Eveliniga, kes oma musta hübriid-Yarisega minu ette seisma oli sattunud.

Tiksusime Õnnepalee ees pea kella kaheni, kui hõigati välja LUNCH. Jalutuskäik tagasi basecamp'i võttis ehk viis minutit, kus ees ootasid kaks catering-varjualust, millest jagati vegan-pappnõudega (!?) chili con carnet, riisi/makarone (võtsin ainult viimast) ning värsket salatit. Magustoiduks ka tükk kooki. Üks toidujagajatest näitsik oli välimuselt alles alaealine ja justkui esimest päeva oma ametis, vähemalt tema aeglased toidujagamisliigutused ja a-deer-in-the-headlights (kuid siiski naeratav) näoilme andsid põhjust sedasi arvata. Olin õnneks järjekorras esimeste seas ning sain süüa rahulikus tempos, enne kui set'ile naasta kästi.

Pärastlõunal saime korralduse autodega rivistuda samuti Kosmose juurde. Ja seejärel tagasi Vineeri trammipeatuse juurde. Ja seejärel viadukti peale. Näha oli, et keda kus kui palju täpselt vaja läheb, selgub sellistel võtetel läbiproovimise käigus ning alles viadukti pealt alustades läks minu jaoks alles tegelikult võteteks. Minu stardipositsiooniks järgmiseks pooleteiseks päevaks jäi viadukti kesklinna-poolne ots, Vineeri tänava ristmikust järjekorras viies auto. Kui Treeny hüüdis raadiojaamadesse "CARS CARS CARS CARS", siis see oli meie märguanne liikuda ilma tuledeta rahulikus tempos ja igaüks erinevas sõidurajas Reval Cafe'ni. Millise raja valisid, sinna ka ülejäänud võtteperioodi ajaks jäid. "CUT" hüütigi enam-vähem sel hetkel, kui Revali ette olin jõudnud, seejärel tagasipööre, ohukad peale ja starti tagasi. Mitu korda seda ringi kahe päeva jooksul sõidetud sai, ma ei oska öelda, aga põhimõtteliselt ligilähedase arvu saab siis, kui võtta odomeetril näidatud ligi 130-kilomeetrine läbisõit ja jagada see tolle ringi pikkusega (miinus siis kõik vahepealsed ümberpaiknemised ja õhtu-hommikune koduskäik).

Põhistseeni filmimine neil kahel päeval keskendus meile vastu sõitvale kolonnile. Kolonni koosseis oli mõnevõrra varieeruv vastavalt sellele, kust ja millist autot filmiti. Mälu järgi oli kolonni järjekord umbes selline: lilla MAN-veok, selle ees ja taga identsed vilkuritega Range Roverid, kõrval pikk kongita poolhaagis, järgnes must viiene BMW (enamasti dublantidega, aga võtmehetkedel Pattinson roolis ja Washington kõrval) ja ühel hetkel lisandus ka hõbedane Mercedes (vist S-klass). Videviku tänavalt liitus kolonniga suur valge ülekandejaama veok ja Vineeri tänavalt suur puksiirveok. Filmimiseks kasutati vahepeal ülbe musta välimusega GLA-mersut, mis nägi välja peaaegu nagu batmobile ja millel peal kraana kaameraga, kaasa liikus vahel ka üleni mustas ja numbrimärkideta Ford Transit. Teinekord oli näha, et kaamerad olid autodele ka endale külge monteeritud. Kui selliseid ümberkorraldusi tehti, venisid ka võtetevahelised pausid pikemaks. Numbrimärgid olid autodel eestlase jaoks pisut naljakad - ilmselt tõetruudena väljanägemiseks, kuid siiski "päris" asjadest eristumiseks  olid põhimasinate numbrimärkide tähtedest üks kolmest alati asendatud mõne arvuga, nii olid nt Range Roverid tähistatud a'la "272W3P".

Esimene päev veeres õhtusse võrdlemisi märkamatult. Erutus $225-miljonilise eelarvega filmis osalemisest ei vaibunud ning mulle täiesti piisas ootehetkedel niisama auto juures tiksumisest või vabatahtliku turvaneiuga jutustamisest. Tol hetkel ma ei teadnud, mida tähendab sõna "igav", kuigi enamiku ajast tuli tegeleda lihtsalt järgmise võtte ootamisega. Pärast võttepäeva võis soovi korral minna tagasi laagrisse võikusid sööma, aga enamik otsustas selle asemel kojuminemise kasuks, nii ka mina (tol hetkel tundus mõte duši alla saamisest nagu unelm).

Öösel magasin nagu väike laps. Teine päev algas samamoodi 5:30 nagu esimenegi ja basecamp'is sai jällegi süüa. Platsi oli öösel kastetud, et see liialt ei tolmaks. Juuksuritooli laagris seekord enam ei pandud. Raadiojaamad kätte saanud, sõitsime otse viaduktile ning võttepäev kujunes koos vahepealse lõunaga 15-tunniseks täpselt nagu esimenegi. Tekkis esimene märk, et hakkan selle eriskummalise keskkonnaga harjuma - viaduktil võtetevahelistel ootehetkedel hakkasin lõpuks ka kaasavõetud raamatut lugema.

Kui see kõik teise päeva õhtul kella 20:30 paiku läbi sai, siis oli sellest ausalt öeldes veidralt kahju. Kaks pikka päeva olid möödunud hoopis teistsuguses maailmas. Treeny ja Chelsea kiitsid ja tänasid meid raadio teel taevani ning soovisid kõike head. Tõepoolest, olime täitnud oma ülesanded ilma ühegi vahejuhtumi ja virisemiseta. Arusaadavatel põhjustel suurt pidu sellele ei järgnenud, sest pikad võttenädalad Laagna teel on neil alles ees. Kadestan neid pisut, kes seal kaasa lüüa saavad, kuid olen tänulik ka nende kahe päeva eest, mil sain osaleda.

Kõik see kokku paneb paratamatult filmimaailmale teisiti vaatama. Ilma sellist produktsiooni lähedalt nägemata ei jõuaks ilmselt kunagi kohale, kui suur hulk inimtunde ja tööd iga suurfilmi stseeni taga peidus on. Tegelikult on see aukartustäratav ja absurdne samaaegselt. Kokku teeb see üsna võluva kombinatsiooni, sellest ka praegune "võttepohmell" ja igatsus olnu järele. Elame-näeme, mis kunagi veel elu toob, aga ei imestaks, kui sellist võimalust rohkem mulle osaks ei langegi. Seda erilisemaks mälestuseks jääb see, mida sai kogetud.

Pärast esimest päeva koju jõudes

Natuke turbest

Nädalateema käsitleb andmeturbe teemat IT-maailmas ning ülesandeks on üht turvariski analüüsida ja pakkuda sellele maandamise võimalusi, lähtudes Mitnicki valemi kolmest komponendist - tehnoloogiast, koolitusest ja reeglitest. Kuna puutusin hiljuti tööalaselt kokku lunavaraga, kirjutan sellest.

Kliendi failiserver oli lunavara rünnakuga pihta saanud, kõik olulised failid serveris olid muutunud .wallet-laiendiga krüptopudruks ning vigases inglise keeles nõuti raha (BitCoine), et need lahti krüpteerida. Sai analüüsitud, kuidas rünne edukaks oli osutunud, ning selgus, et botnet oli juba vähemalt kuu aja jagu teinud dictionary-attack'i asutuse välise IP pihta, mille RDP port oli "maailmale valla" ning vaikimisi numbriga (3389). Jagu saadi ühe domeeniadmini õigusi omava kasutaja paroolist, mis oli tõepoolest nõrk.

Tehnoloogiliselt saab öelda, et toosama default RDP-pordi kasutamine oli nõrk koht. Soovitasime aga kliendil üldse üle minna VPN'i peale kaugligipääsu kasutamiseks ja RDP-st loobuda. Veel võib tehnoloogiliselt pidada puudulikuks MS serveri monitooringu puudulikkust - st administraator võiks saada süsteemilt selle kohta teavitusi, kui päevas sadu kordi autentimispäringud feilivad. Koolitada tuli taaskord kasutajaid ja rääkida neile tugevate paroolide kasutamise olulisusest, samuti sellest, et lunavara-pahalased levivad ka e-kirjade manustena ning manuste avamisel tuleb alati olla tähelepanelik. Seeläbi jõutigi uute reegliteni - kaugelt saab võrgule ligi vaid üle VPN-i ning kasutajate haldus käib ühe kohaliku süsteemiadministraatori autoriseeringul. Ja veel üks kord - "Welcome123" ei ole pädev parool!

LÕUAD

Sellenädalases ITSPEA peatükis tutvusime põgusalt tugilahendustega, mis mõeldud ühe või mitme puudega inimesele arvutiga suhtlemise võimaldamiseks. Peaksin kirjeldama üht, mis minu jaoks uudne, kuid meelevaldselt kirjeldaks hoopis üht olulist, võimast ja levinud tarkvara JAWS, mida olen ka ise pidanud ühele nägemispuudega inimesele paigaldama.

Info Internetis, missugused Windowsi opsüsteemid on parajasti JAWS-is toetatud, on pisut kahetine - tootja enda leht räägib toest alates Windows 8.1'st, Wikipedia räägib aga toest Vistast ülespoole. Ise paigaldasin kunagi JAWS'i Windows XP peale ning see protsess oli igati probleemivaba. Kui esmakordselt kuulsin programmi eesti keelt taasesitamas, oli see minu kõrvale küll väga võõras ja harjumatu, kuid kasutaja oli sellega varasemalt juba kokku puutunud ning tema sõnul oli lõpptoode talle igati sobilik - luges sellega peamiselt Outlookist e-maile, veebist ajalehti jne. Samuti selgus kasutaja jutust, et tema nägemispuudega inimeste tutvusringkonnas on programm laialt kasutusel ja rahvas asjaga üldjoontes rahul. On ka rõõm tõdeda, et Eestis tegutsev MTÜ Silmalaegas paneb JAWS-i endale soetada soovijatele suure õla alla, kompenseerides 90% toote maksumusest.

Kõik igapäevasemad tegevused arvutiga peaks JAWS-i abiga tehtud saama - toetatud on brauseritest vähemalt IE ja Firefox, kontoritarkvarapakettidest MS Office, PDF-idega saadakse hakkama jne. Uusim versioon toetab nt "hiirekaja" - teksti esitust, mis hetkel hiire all. Spetsiifilisemaid "featuure" on JAWS-il mitmeid, mis nägemispuudega inimese elu arvutis igatpidi lihtsamaks proovivad teha, olgu selleks siis ühilduvus Braille-tüüpi klaviatuuridega või MAGic ekraanisuurendusrakendusega. Nagu iga tarkvaraga ikka, on mõistlik see lihtsalt järgi proovida veendumaks, et see kasutaja vajadusi täidab, tasuta versioon on kasutatav 40-minutilise ajapiiranguga. Lähemalt saab ennast kurssi viia toote omalehel http://www.freedomscientific.com/Products/Blindness/JAWS .

Kasutatavusest veebis

Räägime UX'ist ehk user experience'ist veebis. Jakob Nielseni kriteeriumide kohaselt võib jagada siin kasutuskogemuse viieks komponendiks: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, vead ja rahulolu. Jäin seepeale mõttesse, millal viimati kasutasin mõnd veebilehte või -teenust, millega oleks kaasnenud midagi wow-efekti sarnast seoses asja mugavuse, hõlpsusega vms, ning ausalt öeldes ei suutnudki meenutada sellist juhtumit. Mis siis lahti, olen oma hinnangutes liiga karm või?

Kui Nielseni kriteeriume vaadata, siis enamike minu igapäevaelus kasutatavate veebilehtede seis on ilmselt üsna OK. Enam-vähem on kõik "massitarbekaup" ning ega seda staatust polegi võimalik mingisuguse mittekasutatava käkiga eriti saavutada. Kokkuvõttes on igal veebilehel ju mingisugune oma tööülesanne täita ja ka mõistusevabamaid saite saab luua tehniliselt väga pädevaid. 9Gagi ikka teate, eks? Lähed sinna eesmärgiga tappa aega ja ehk natuke itsitada. Scrollid ja scrollid, kuni hiir juba nutab, ajugi peas ilmselt nutab ning halvemal juhul irdud reaalsusest pikaks ajaks. Saad aru, et asi on hull, kui jõuad lehekülje lõppu, kus on nupp "I Want More Fun!". Vajutad ja kõik jätkub. Sujuvalt, tehniliste tõrgeteta, algoritmi alusel, mis söödab ette kellegi poolt juba heakskiidetud content'i. Saidi eesmärk täidetud, kasutatavuse koha pealt kõik suurepärane.

Ja siis taipad, et äkki peaks natuke uudiseid ka lugema, sest muidu jääb "päris maailm" täiesti võõraks. Teed otsuse, et lähed Delfisse. Muidugi sa oskad seal teha kõike, mis vaja - lugeda uudiseid, võib-olla kommentaariumis kedagi natuke sõimata, samamoodi 9gagilikult tuimalt scrollida jne -, aga see kõik on kuidagi nii õudne, sest ekraaniäärised üritavad müüa pesupulbrit ja iga uue uudistab'i avamisel süüdistatakse sind reklaamiblokeerija kasutamise tõttu kellegi nälgajätmises. Peaaegu paha hakkab sellest risust, mis on ekraanil, aga ikka sa scrollid ja loed. Tehniliselt, jah, kõik toimib, aga mis "maitse" sellest suhu jääb...?

Heal juhul mõistad päeva lõpus, et oleks ehk pidanud mõlemad veebilehed jätma külastamata ning lugema pargipingil vana head ajalehte.

Ühe arendus- ja ühe ärimudeli analüüs projektide näitel

Nädalateema räägib põgusalt, millised näevad välja erinevad arendus- ja ärimudelid IT-maailmas Esimesed tegelevad sellega, kuidas toode valmis saab, ja teised sellega, kas ja kuidas soovitakse tulemusega raha teha. Kirjutan lühidalt scrum'ist ja freemium'ist.

Kes on sirvinud IT-töökuulutusi, on ilmselt scrum-i mõiste osta komistanud, kui ikka aeg-ajalt kuskil scrum master'it otsitakse. Tegu on nähtavasti üsna popi asjaga, millega nt avaliku sektori IT-asutustest SMIT on püüdnud oma aastaid lonkavaid tarkvaraarendusprotsesse sujuvamaks saada. Lähiminevikust meenub GIS-112 projekt, kus kasutati ilmselt mingit hübriidmudelit kosest ja V-mudelitest, kuid tulemus oli see, et päästeautodesse valmis ostetud tahvelarvutid konutasid laonurgas julgelt üle aasta, enne kui keegi kuskil kliendile midagi tarkvara osas demoma julges minna. Agiilset arendust kasutades tundub aga kõrvaltvaatajana vähemalt tulemus palju korralikum - hiljuti valmis saanud uus e-politsei süsteem loodi umbes aastaga ideest live'ini. Jämedalt öeldes tundub, et toimib!

Freemium ärimudelis pakub tootja oma toodet mingisugusel kujul tasuta ja mingisugusel lisandväärtust omaval kujul ka tasuliselt. Olen ise Windows-platvormil remote assistance'i tegemiseks aastaid kasutanud Teamviewerit, mis on erakasutuseks tasuta ja kommertskasutuseks tasuline. Olles varasemalt tasuta variandis veendunud asja funktsionaalsuses, julgen täna ka soovitada IT-firmadele selle lihtsa abivahendi kasutuselevõttu professionaalsel tasemel, kui pole tahtmist nt VNC puhul rendihinda maksta ja ei kasutata MS'i domeenitööriistu (SCCM12 Remote Control näiteks). Teamvieweri litsents on ühe admini kohta pisut üle 500€, eluaegne ning piiramatu klientide arvuga. Tundub ka suhteliselt OK!

Täna õpime häkkeriks saama

...sest Eric Steven Raymond on just selliste juhtnööride kogumiku valmis kirjutanud ja IT Kolledži tudengina peaks ju olema iseenesestmõistetav, et võtan siit nüüd vähemalt mingis mastaabis õppust. Tegelikult on ülesandeks pandud kirjatükki hoopis arvustada, mida ma nüüd oma parima äranägemisvõime kohaselt teen.

Alustuseks saab öelda, et lugemine on huvitav. Tekst ei ole absoluutselt nii tehniline, kui esmapilgul eelarvamuslikult oodata oskaks, kui teemaks võtta midagi häkkimisega seonduvat. Lugejale tehakse väärarusaamade kummutamiseks kohe alguses selgeks, et häkker ei ole see kräkker, kes riigiasutuste arvutisüsteeme põhja üritab lasta, vaid midagi hoopis muud - laiahaardelisemat, üllamat, inimlikku ja professionaalset. Tegelikult kirjeldatakse subkultuuri, mis põhineb tänapäeval open-source'i propageerimisel, kommuunipõhisel läbikäimisel ja infovahetusel ning huvitavatele probleemidele nutikate lahenduste leidmisel. Rõhu all on mindset'i olulisus - IT-alasest kompetentsist ei piisa, et siinkohal häkkeriks kvalifitseeruda, eriti kuna selle tiitli saavutamine eeldab siseringi heakskiitu. Vundamendiks on siiski pädevus valdkonnas - antakse juhtnööre, milliseid programmeerimiskeeli peaks tundma ja oskama, rõhutatakse Linuxi-tundmise tähtsust jne.

Mõned nädalad tagasi kirjutasime "IT-profi" definitsioonist - "häkker" Raymondi kirjelduses sobiks siin hästi üheks võimalikuks sünonüümiks. Kui oled aga rohkem Windowsi peal üles kasvanud IT-huviline, kel ehk mõni MS-sertifikaatki taskus ja selles infrastruktuuris omajagu teadmisi, ja soovid end häkkeriks nimetada, siis, noh, sorry, bro. Isegi dokumendi lõpu-KKK's on vastatud küsimusele, kas häkker peab vihkama ja bäshima PisiPehmet - ja vastab nelja lausega iseendale vastukäivalt - "ei, ei pea, aga kirjuta head koodi ja see mõjub MS'i suunas väga hea bashimisena".

Vaba tarkvara propageerimine, enda mitmekülgse arendamise soovitamine jpm, mis Raymond välja toob, on kõik väga asjalikud soovitused, kuid psühholoogiliselt võib mis tahes teadlik ja postulaarne vastandumine mõjuda probleemselt, võimalik, et isegi eemaletõukavalt. Annab asjale kahtlase "maitse". On oht, et paistab väljapoole üleolevana. Poliitikas öeldakse selle kohta: "Asi ei pea ainult olema aus, vaid ka välja paistma aus." Needsamad Linuxi-häkkerid astuvad minu silmis sellega alati kolinal ämbrisse, kui kuulutavad uhkelt mõne Windowsi-alase küsimuse peale, et "ei tea, ma ei kasuta Windowsi". Mis laiahaardelisusest me siis sellisel juhul rääkida saame?

Loomulikult ma soovitan paljudest neist juhtnööridest, mis Raymond välja toob, kõrva taha panna. Tulles tagasi meie "IT-profi" definitsiooni juurde, siis seda sa tõesti olla ei saa ilma programmeerimisoskusteta, selge eneseväljenduseta, sügava huvita lahendamata probleemide vastu jne. MS'i vastasus mõjub aga aastal 2017 lihtsalt väsitava ja äraleierdatuna.

Natuke IT-juhtidest

Täna peaksin blogima kahest eri tüüpi IT-juhist omal vabal valikul. Tabasin ennast kohe probleemi otsast - paljudest ei tea sügavuti just palju ning kellega omal käel kokku on puututud, pole ehk kõige tuntumad. Ja siis on veel nende (vajadusel) kritiseerimise küsimus siin niimoodi poolavalikult. Aga ma lihtsalt alustan kuskilt ja vaatame, kuhu jõuame.

Kui panna ühte lausesse kokku kolm nimisõna - "Eesti", "IT" ja "juht" - siis on muidugi raske mitte mõelda Taavi Kotkast. E-residentsuse ühe "isana" sobib ta õppematerjalis välja toodud klassifikatsiooni kohaselt hästi arengumootori (change motor) näiteks. Tõenäoliselt ühe avalikkusele tuntuima innovatsioonivedurina on ta isegi 2014. aastal valitud Euroopa IKT-auhinnagalal Euroopa parimaks IT-juhiks. Tundmata teda küll isiklikult, saab puhtalt välise "vaatluse" põhjal öelda, et enesekindla ja karismaatilise professionaalina, kel kogemusi nii avalikust kui erasektori tippliigast, on tal õnnestunud oma ideedele vajalikud "vahendid" taha saada ning seeläbi ka suuri asju suutnud realiseerida. Lisaks sellele ei puudu tal ka kriitikameel, kui midagi kuskil kehvasti tehakse või kui tundub, et kohati ka meie oma "tiiger" on lonkama jäänud. Jah, tegu niivõrd võimeka mehega, et MKM'ist lahkudes pidi riik talle väärilise järglase leidmiseks konkursiaegagi pikendama.

Olen natuke rebel ja kirjeldan nüüd juhti, kes pole avalikkusele tuntud, kuid kellega on endal positiivne kogemus. Kui töötasin CGI Eestis, oli meie paarikümnepealise teenuse haldus- ja arendustiimi juhiks Janar Rahumeel, kes on hea näide coach/mentor-tüüpi juhist. Olles ise tarkvaraarendaja taustaga, suutis ta samastuda arendajatega nende igapäevatöö juhtimisel ning neid hästi motiveerida, samuti korraldas "koodirevüükoosolekuid", kus üheskoos vesteldi aktuaalsetel teemadel nt Java uue versiooni kohta jne. Kuna mehel oli endal sügav huvi koodi vastu ja ka juhiomadused olemas, sobis ta suurepäraselt sellist tiimi juhtima. Seda "juht-meeskond" sümbioosi toetas väga ka organisatsioonis korraldatud meeskonnaürituste poliitika, mis itikad paar korda aastas ATV-safarile või kanuumatkale viis. Oli küll näha, et meeskonnast selle poolega, kes tegeles haldusega, ta niivõrd samastuda ei osanud, kuid tegi vähemalt  kõik endast oleneva, et ka nemad ennast hästi tunneks. Uuris igal juhul üsna tihti, kuidas meil läheb ja kas midagi hinge peal on. :)